Anna hoogu
Kellerteatri Krimikirjanike aed
☞  toeta meid HOOANDJAS!


Mis plaan meil on

Meie maja ja saal on imelised, kuid sel suvel plaanime hooandjate abiga teha ka teatri räämas ja kõleda kivise hoovi mõnusaks haljastusega "Krimikirjanike aiaks", kus oleks kõigil inimestel suvel ilus istuda, lugeda põnevat krimilugu, tass kohvi või pokaal veini võtta, vaadata seintelt toredaid fakte põnevike autorite elust ja tutvuda Kellerteatri ja –kohviku põnevate sündmuste kavaga.

Hoovi korrastamise ja kujundamise ettevalmistused algavad juba maikuus ja aed avatakse pidulikult juuli alguses 2024. Kõik hooandjad saavad oma tänukingitused kätte e-posti teel või Kellerteatri kohvikust juunikuu jooksul.
 

Kuidas me seda teeme

Toetuse abiga parandame hoovi pinnase, nii et vihmavesi voolaks kogumiskaevu ja hoovi ei koguneks pori. Ehitame terrassi, millel oleks turvaline kõndida. Tellime aednikult haljastuse plaani. Paigaldame kiviseintele taimestikku toetavad võred. Istutame ilusad taimed, mis oleksid kaunid kogu kevade, suve ja sügise vältel. Kujundame, tellime ja paigaldame taimestiku vahele ilusad tahvlid krimikirjanike piltide ja lugudega. Paigaldame vandaali– ja ilmastikukindla väliekraani, millelt saab aktuaalset infot põnevusteatri repertuaari ja mängukava kohta, ning ostame hoovi ilusad lauad ja mugavad toolid, millel oleks mõnus aega veeta.

Kui toetusi koguneb rohkem kui küsitud, siis õnnestub ehk ehitada hoovi kohale ka kokkukäiv varikatus vihmasemateks– ja soojakiirgurid jahedamateks ilmadeks.


Ootame teid toetama ja oma toetuse tulemust nautima!

Uus Kellerteatri "Krimikirjanike hoov" saab olema kohviku ja teatri lahtiolekuaegadel kõigile tasuta avatud. Täname südamest, kui leiate võimaluse ühe kauni ja põneva aia loomist toetada ning seda hooandja linki ka teistega jagada.

Aitäh, ja põnevate kohtumisteni ilusas suvises Kellerteatri "Krimikirjanike aias"!


Seni kui teie meid toetate, postitame siia ja Kellerteatri FB lehele iga päev ühe kuulsate krimilugudega seotud taime.


UNIMAGUN (Papaver somniferum) – ohtlikud uned

Unimagunat kutsutakse rahvasuus veel unemooniks, unelilleks, siidililleks või valgeks mooniks.

Valu vaigistava ravimtaimena kasutati Papaver somniferumit Mesopotaamias juba 3000 eKr. Unimaguna tekke kohta on Kreeka luuletaja Theokritos kirjutanud ka luuletuse. Müüdi järgi sündis moon Aphrodite pisaratest, kui viimane nuttis taga oma noorelt surnud armastatut Adonist. Theokritos nimetas magunat ka unenägude lilleks ja hakkas kasutama seda unenäojumala Morpheuse sümbolina, kellest on tulnud ka sõna morfiin. Moon sümboliseerib teisigi unne puutuvaid jumalusi: ööjumalanna Nyxi, unejumal Hypnost ja ka surma kaksikveda Thanatost.

Agatha Christie lugudes on opiaatide – kodeiini, laudanumi või morfiiniga – paljudes lugudes mürgitatud enam kui tosin tegelast.

Taimel kogutakse lõplikult valmimata kupraid (Papaveris capitum), mis lõigatakse masinatega maha, hakitakse peeneks ja kuivatatakse. Poolvalminud kuparde piimmahla kutsutakse oopiumiks (Opium). Selleks, et eraldada morfiini, tuleb keeta oopiumikummit vees ja segada lubjaga, lisades ammooniumkloriidi. See sadestab morfiinialuse, millest aktiivsöe ja soolhappega saadakse morfiinvesinikkloriid. Viimane kuivatatakse ja pressitakse plaatideks, mille tulemuseks on heroiin. Selleks, et saada standarditud oopiumitinktuuri (Opii tinctura normata) sisaldusega 0,95–1,05% morfiini ja vähemalt 0,1% kodeiini, tuleb tooroopiumit ekstraheerida 70% etanooliga.

Heroiin tekitab tugevat sõltuvust ning selle mürgistustunnusteks on väsimus, peapööritus, unisus, hingamise aeglustumine 2–5 korrani minutis, pupillide ahenemine, vererõhu langus, krambid, südamepekslemine, iiveldus, oksendamine, allergilised reaktsioonid ning kopsu- ja ajuturse. Pikaaegsel kasutamisel põhjustavad opiaadid unisust, hingamise aeglustumist, ebaselge kõne teket, mälu nõrgenemist, meeltesegaduse kujunemist, keskendumisvõime langust ning vähendab suguhimu ja sigimisvõimet. Oopiumi derivaatidest võõrutamine on väga raske, kuna võib põhjustada isegi aastate pikkust nukrameelsust. Pikaaegne tarvitamine mõjutab ka ajus endorfiinide tootmist, mis väheneb või üldsegi lakkab. Endorfiin tekitabki heaolutunde ning avaldab organismis oopiumilaadset toimet.


KARUMUSTIKAS (Belladonna) – pimestav ilu ja meeltesegadus

Ajaloos on belladonnat kasutatud iluprotseduurides. Naiste iluideaal oli laienenud pupillid, mida saavutati belladonna tilkade silma tilgutamisega. Tänapäeval on see vastunäidustatud seetõttu, et mürk tekitas erinevaid nägemishäireid; silma fokuseerimishäiretest pimeduseni. Belladonna lehtedest ja marjadest tinktuuri kasutati veel ka põskedele pune tekitamiseks. Taolised iluprotseduurid olid eriti levinud itaallannade seas, mille järgi sai taim endale ka nimetuse. Itaalia keeles tähendab bella donna ilusat naist.

Šoti kuningas Duncan, kes 1048. aastal kuningas Sveni juhitud Taani viikingitelt lüüa sai, taganes oma sõjaväega Perthi linna, mis sattus taanlaste piiramisrõngasse. Hea tahte märgiks saatis ta taanlastele suurel hulgal leiba ja veini, mis olid mürgitatud karumustika mahlaga. Paljud taanlased surid, ülejäänud jooksid meeltesegaduses ringi või magasid nii raskelt, et neid oli kerge surmata. Mõnel, sealhulgas kuningas Svenil, õnnestus vaarudes laevale jõuda ja pääseda.

Agatha Christie teostes on karumustikast saadav atropiin üks lemmikutest. Atropiini mürgituse saavad näiteks nii Hugh Chandler jutustuses “Kreeta sõnn” (1947), Geoffrey Denman klimiloos “Püha Peetruse pöidlajälg” (1933) kui ka Molly Kendal “Kariibi mõistatuses” (1964). Õnneks jäävad mõned karumustika ohvrid siiski krimikirjanduse kuninganna lugudes ka ellu.

Saksakeelne nimetus Tollkirsche vihjab sellele, et karumustika marju süües võib hulluks minna. Täiskasvanutele on surmavaks annuseks 10–20 marja ja lastele 3–4 marja. Lehtede puhul algab ohtlik annus 5 grammist ja juurtel 10 grammist droogist. Isegi karumustika mahla hõõrumine nahale kutsub esile hallutsinatsioone ja meeltesegadust, mistõttu kasutati seda keskaegsetel nõiaprotsessidel. Süüalusele anti karumustika mahla, et temalt oleks lihtsam süütõendeid välja pressida.

Must belladonna kasvab varjulistes mägimetsades, karjäärides, varemetes, kallastel, teeäärtel või muu taimeprahi vahel. Taim kasvab kuni 1,5 meetri kõrguseks ning selle ülemine osa on kaetud kleepuvate karvadega. Lehed on munajaselliptilised, õied pruunikasvioletsed, kellukjad. Must belladonna õitseb juunis ja juulis. Taime vili on must läikiv mari.

Kõik taime osad on väga toksilised ning sisaldavad surmavalt mürgiseid alkaloide atropiini, skopolamiini ja hüostsüamiini, mis kutsuvad esile deliiriumi ja hallutsinatsioone. Peamiselt sisaldab karumustikas alkaloidi hüostsüamiin. Hüostsüamiini kuivatamisel ja töötlemisel saadakse atropiin. Neid alkaloide peetakse karumustika toksilisuse aluseks. Veel sisaldub taime lehtedes apotropiini, tropiini, skopolamiini, aposkopolamiini, fenüülatsetoksütropiini ja tropinooni. Lisaks tropaanalkaloididele on leitud taimest veel flavanoide, tanniine ja kumariine.

Mürgistusnähud ilmnevad kiiresti. Nendeks on suukuivus, janu, nahapunetus, oksendamine, peapööritus ja pupillide laienemine. Rasketel juhtudel lisanduvad meeltesegadus, erootilise alatooniga hallutsinatsioonid, joobesarnane kõrgendatud meeleolu, tung tantsida ja liikuda, kõnehäired, märatsemishood ja epilepsiasarnased krambid. Surm saabub hingamise seiskumise tagajärjel. Esmaabiks võib anda umbes 0,5 grammi söepulbrit (segatuna klaasi leige veega) 1 kilogrammi kehakaalu kohta. Tingimata on vajalik arstiabi.


SÕRMKÜBAR (Digitalis) – kollased keerud ja mürk kogu eluks

On oletatud, et digitalis oli üks Vincent VanGoghi haiguse põhjustajatest ning et tema kollaste ja värviliste keeriste kasutamine maalidel oli seotud mälupiltidega selle taime toksilisest mõjust.

Agatha Christie on kasutanud digitalist mitmetes lugudes. Tema teisipäeva õhtu klubi sarja krimiloos “Surmataim” (1932) jäävad kõik õhtusöögil viibijad haigeks, kui pardi täidises kasutatavate salveilehtede hulka segatakse sõrmkübarat, kuid ainult üks inimene neist sureb. Mõistatuse lahendab terane Jane Marple. Sõrmkübarat kasutas Christie aegajalt mõrvamiseks läbi kogu oma loomingulise elu: “Kohtumine surmaga” (1938), “Vildakas maja” (1949) ja "Saatuse tagauks" (1973).

Perekonna teaduslik nimetus digitalis tähendab "sõrmesarnane" ja viitab asjaolule, et taime õit saab üsna mugavalt panna inimese sõrme otsa. Kõik taime osad on mürgised, kaasa arvatud juured ja seemned. Eriti mürgised on ülemised lehed. Kuivatamine ei vähenda taime mürgisust. Taim on mürgine ka kõigile kariloomadele ja kiskjalistele. On esinenud surma. Sõrmkübarat ei tohiks segamini ajada ohutu varemerohuga. Mürgine võib olla ka vesi vaasis, milles on hoitud lõikeõisi.

Sõrmkübaramürgistuse esimesed tundemärgid on nohu, oksendamine, kõhulahtisus, kõhuvalu, peavalu, hallutsinatsioonid ja deliirium. Sõltuvalt mürgistuse raskusest võivad esineda ebakorrapärane või aeglane pulss, krambid ja lõpuks südame seiskumine. Esineda võivad ajuhäired, eriti nägemishäired. Kõik asjad võivad olla erilist värvi, kõige sagedamini kollakat kuni rohelist värvi, ja valgusallikate ümber tundub olevat sinine halo.

Sõrmkübar eelistab kasvada pooleldi või täielikult varjus happelistel muldadel. Teda leidub hõredates metsades, raiesmikel, nõmmede ja rabade servadel, rannakaljudel ning kaljustel ja muidu järskudel nõlvadel. Sageli leidub teda kohtades, kus pinnas on kahjustunud, näiteks pärast tulekahjusid või värsketel raiesmikel.


TÄPILINE SURMAPUTK (Conium maculatum) – viis väikest põrsast ja filosoofi surm.
Täpilisest surmaputkest valmistatud mürki kasutati kuulsa Kreeka filosoofi Sokratese surmaotsuse täideviimisel (399 eKr)
Agatha Christie romaanis “Viis väikest põrsast” (1942) surmatakse kunstnik Amyas Crale surmaputkest saadud koniiniga õlleklaasis. Romaanis mainitakse ka Sokratest.
Surmaputk kasvab enamasti prahipaikades, elamute ümbruses, teeservadel, võsastikes, lamminiidul, metsaservades, mererannikul. Varjulistes ja pimedates kohtades kasvavad taimed on mürgisemad. Surmaputk sisaldab mitmeid mürgiseid alkaloide, eelkõige koniini. Kõige rohkem sisaldavad koniini küpsemata viljad, kõige ohutum on juur, mis on ka siiski mürgine. Osa mürke laguneb kuivatamisel, kuid ka siis pole taime tarvitamine ohutu. Täpilise surmaputke juurt võib segamini ajada mädarõika, pastinaagi või peterselli juurtega. Ka on lehed üsna sarnased peterselli lehtedega. Täiskasvanud inimesele võib surma tuua kõigest 0,2 g täpilises surmaputkes leiduvat alkaloidi koniini.
Mürgistusnähud on kõrvetustunne suus, nägemishäired ja nõrkus jalgades. Raskete mürgistusnähtude korral tekib keelehalvatus, pupillide laienemine, peapööritus, oksendamine, kõhulahtisus, sügelemine ja külmatunne, seejärel tuimus ja halvatus alates labajalgadest kuni häälepaelteni. Surm saabub viie tunni pärast hingamislihaste täieliku halvatuse tagajärjel. Kiire abiandmisega ja kunstliku hingamise tegemisega on õnnestunud kannatanuid päästa, halvatus ja lihaste nõrkus püsivad aga kaua.
Täpilist surmaputke on kasutatud meditsiinilistel eesmärkidel. Kuni 20. sajandini oli ta kasutusel valuvaigistina. Õiges koguses on surmaputkel valu vaigistav toime. Välispidisel kasutamisel on selle taime mahlal tuimastav mõju.

RODODENDRON (Rhododendron) – tumedalt inspireeriv atmosfäär!
RODODENDRONID on igihaljad põõsad, millel on suured, läikivad lehed ja kaunid, tavaliselt roosad, lillad, punased või valged õied. Õied võivad olla lehterjad või kellukjad. Oma ilusate ja tihti lopsakate õitega, pakuvad Rododendronid autoritele suurepärast tausta, et luua meeldejäävaid ja visuaalselt rikkalikke stseene. Need taimed võivad sümboliseerida nii ilu kui ka ohtu, sõltuvalt sellest, kuidas neid kontekstis kasutatakse.
Daphne du Maurier' romaanis "Rebecca" mängivad rododendronid sümboolset rolli. Need taimed ümbritsevad Manderley mõisa ja loovad kummitava ning tumeda atmosfääri, mis peegeldab loo süngeid saladusi ja intriige.
Agatha Christie romaanis “Sittafordi mõistatus" mainitakse rododendroneid kui osa maastikust, mis loob tausta mõrvamüsteeriumi lahendamisele. Taimed on osa Inglise maapiirkonna miljööst, mis on paljude Christie lugude tunnuseks.
Rododendroni õitsemine võib toimuda varakevadest suveni. Muld peab olema ühtlaselt niiske ja õhk niiske. Taim vajab kaitset kuumuse ja külmade tuulte eest. Sobiv kasvukoht on poolvari. Õige istutusaeg on kevadel. Istutamisel jäetakse juurekael mullast välja.

HARILIK JUGAPUU (Taxus baccata) – kolm nõida ja taskutäis rukist
William Shakespeare lisas "Macbethis" (1606) nõiakatlasse "kuuvilgu hõbetet jugapuu tilku" ja Agatha Christie mürgitas romaanis “Tasku täis rukist” (1953) taksiiniga härra Fortescue.

Mürgised on eelkõige jugapuu okkad ja seemned, mis sisaldavad väga mürgist alkaloidi – taksiini. Lisaks leidub neis veel pisut vähem mürgist melosiini ja efedriini.

Seemnerüü (arill) on magusa maitsega ja aromaatne ning pole mürgine, kuid seda ei tohiks siiski süüa, sest kogemata võib alla neelata ka mürgiseid seemneid. Taksiinimürgistuse sümptomiteks on iiveldus, oksendamine, südamerütmi häired, pearinglus, peavalu ja õhupuudus. Pärast surmava annuse allaneelamist tekib surm südameseiskuse või hingamispuudulikkuse tõttu. Keha omastab taksiini kiiresti ja äärmuslikel juhtudel võib surm tekkida enne, kui ilmnevad muud sümptomid. Taksiinile ei ole vastumürki. Sümptomite leevendamiseks kasutatakse atropiini.
Jugapuu tüve koor on hallikaspruun kuni punakas. Oksad on rõhtsad ja tipuosas veidi tõusvad. Külgpungad on äraspidimunajad, tömbi- või ka teravatipulised.

KÄOKING (Aconitum) – sulnis relv

KÄOKING on surmavalt mürgine. Sellest eraldatakse keemilist alkaloidi akonitiini. Sümptomiteks on oksendamine, kõhulahtisus, hingamispuudulikkus ja südameseiskus.

Käoking Agatha Christie loomingus:
“Paddington 16:50” (1957) - Harold Crackenthorpe suri kui võttis unerohu karbist tableti, mis sisaldas akonitiini.
“Mõrv peeglitega” (1952) – karp kirschi-maitselist šokolaadi oli pritsitud akonitiiniga.
Akonitiin (Christie nimetas seda akoniidiks) on üks kahest mürgist, mida mainiti tema varases luuletuses “In a Dispensary” (1925).

Sinine käoking (Aconitum napellus) on aedades ja elamute ümber kasvatatav mitmeaastane ilutaim. Tema rahvapärased nimetused on kassipätid, kingalill, kalevikübar, aidamehed, ingliking, raudkübar, tormikübar, tuiupätid, aed-käoking. Käoking on tuntud oma silmatorkavate, tihti siniste, lillade või kollaste kiivrikujuliste õite poolest. Taim on kõrge ja püsti, lehed on tihedalt paigutatud ning sügavalt lõhestunud.

Kollast käokinga (Aconitum lasiostomum) peetakse Eestis mürgiseimaks taimeks hariliku näsiniine kõrval. Ta eelistab kasvukohana metsaservi ja võsastikke. Eestis on see taim väga haruldane, kollast käokinga leidub meil ainult Viljandi järve ääres.